Kukulind lendab vabana ja ajab oma unistusi taga. Tema silmis on sära ja sädemed. Teda inspireerib loodus, maagia, värvid ja kõik, millel on hing.
Ta elab Pagula loometalus ning kujundab seal metsast loodusaeda, kirjutab, joonistab, korraldab üritusi ja läheneb loominguliselt
elu keerdkäikudele. Tema missiooniks on taaselustada taluelu kaasaegses tähenduses.
Südametee
Palun tule
ja näita teed,
kui on pime mu sees.
Vii mind lilleōite vahusse
ja värvimängudesse,
et leida taas oma tee
südamest ülesse.
Kevad
Vaasis pajuoksad puhkevad,
päike paistab,
õues oksad tilguvad,
maas on lumi,
nii kevad tuli.
Värviline maailm
Virmaliste keel on värviline.
Ühe, kahe ja mitmikvärviline.
Ei ole üldse sarviline,
Ega ühevärviline.
Vii mind sinna, kus on vaid nüüd
Mu kallis,
palun jäta rahule mu hing
ja võta mind kaasa.
Vii mind ära, kaugele ära.
kus kella võtan ära,
ega karda, et aeg kaob ära.
Kus pole tulevikku,
kus pole minevikku,
kus pole hirmu ega unistusi,
ega halbu mälestusi.
Vii mind sinna, kus on vaid nüüd
ja kotka kauge hüüd.
Hinges on auk
Kes torkis augu sügava
Mu hinge sisse lapsena
See valu on nii sügaval
Nii raske seda kogeda
Näita teed veel edasi
Selle valu lätteni
Näita mulle hirmu
Näita mulle pisaraid
Ja väikse lapse hukkund unelmaid
Nüüd vii mind ikka edasi
Ma ei lähe tagasi
Vaid võtan oma pisarad
Ja viin päikse kätte kuivama
Lumetorm
Lumine torm on mu akna taga,
on mu akna taga, on mu hinge sees,
lumine torm, kus keerled Sa nüüd,
valudes, paludes, anudes.
Lumine torm, nüüd sulad mu akna taga
kui oled möllanud, laastanud hinge.
Üks tilk jookseb ja teinegi veel,
vaikselt saad Sa jälle veeks.
Päike paistab tilkadest läbi
ja kaunid kristallid ilmuvad nüüd.
Kallimale
Mu kallim, mu armsam, mu hea
Oled mu päike ja oled kōik hea
Oled kōik see, mida igatsend ammu,
Ilma Sinuta ei tee mitte ühtegi sammu.
Vead
Kui mul on vead,
Ehk on need head,
Sa tead, et ma nean,
Ent minema pean,
Sest need polegi vead,
Vaid miski, mida edasi vean.
Lootus
See öö
on nii must.
See on nii pikk
ja see on nii must.
Tähed siravad mustuses,
nad on erkad ja heledad,
kollased ja nad säravad.
Kuid nende ümber on must,
on nii must,
on nii must,
nii jube must.
Ooo leek,
palun põle mu sees
ja näita mulle teed,
seal tähtede vees,
selle suure mustuse sees.
Sa põled, ma näen, et sa põled.
Põle veel, mu kallis, palun põle veel.
Põle kuumemalt kui viha
või hoopis kättemaksuiha.
Põle suuremalt kui kurbus
ja vaeslapse abitus.
Põle rohkem kui vale,
Põle põsel olevale pisarale.
Põle veel,
kallis leek mu sees,
palun põle veel
ja näita mulle teed
seal tähtede vees,
selle suure mustuse sees.
Vabadus
Ma tahan lennata vabana,
Miks tiivad mul kärbid Sa?
Ei lase mul Sa proovida,
ent ise ju ei oska ka
ja ununenud soov Sul lennata.
Nüüd vaata kuis vabaks saan,
Su ahelaist end vabastan!
Kui tahad Sa,
tule minuga,
õpetan su lendama,
kui nüüd vaid tahad,
kui julged proovida,
eksida,
kukkuda,
haiget saada,
nutta,
ent vaid nii õpid lendama.
Ta elab Pagula loometalus ning kujundab seal metsast loodusaeda, kirjutab, joonistab, korraldab üritusi ja läheneb loominguliselt
elu keerdkäikudele. Tema missiooniks on taaselustada taluelu kaasaegses tähenduses.
Südametee
Palun tule
ja näita teed,
kui on pime mu sees.
Vii mind lilleōite vahusse
ja värvimängudesse,
et leida taas oma tee
südamest ülesse.
Kevad
Vaasis pajuoksad puhkevad,
päike paistab,
õues oksad tilguvad,
maas on lumi,
nii kevad tuli.
Värviline maailm
Virmaliste keel on värviline.
Ühe, kahe ja mitmikvärviline.
Ei ole üldse sarviline,
Ega ühevärviline.
Vii mind sinna, kus on vaid nüüd
Mu kallis,
palun jäta rahule mu hing
ja võta mind kaasa.
Vii mind ära, kaugele ära.
kus kella võtan ära,
ega karda, et aeg kaob ära.
Kus pole tulevikku,
kus pole minevikku,
kus pole hirmu ega unistusi,
ega halbu mälestusi.
Vii mind sinna, kus on vaid nüüd
ja kotka kauge hüüd.
Hinges on auk
Kes torkis augu sügava
Mu hinge sisse lapsena
See valu on nii sügaval
Nii raske seda kogeda
Näita teed veel edasi
Selle valu lätteni
Näita mulle hirmu
Näita mulle pisaraid
Ja väikse lapse hukkund unelmaid
Nüüd vii mind ikka edasi
Ma ei lähe tagasi
Vaid võtan oma pisarad
Ja viin päikse kätte kuivama
Lumetorm
Lumine torm on mu akna taga,
on mu akna taga, on mu hinge sees,
lumine torm, kus keerled Sa nüüd,
valudes, paludes, anudes.
Lumine torm, nüüd sulad mu akna taga
kui oled möllanud, laastanud hinge.
Üks tilk jookseb ja teinegi veel,
vaikselt saad Sa jälle veeks.
Päike paistab tilkadest läbi
ja kaunid kristallid ilmuvad nüüd.
Kallimale
Mu kallim, mu armsam, mu hea
Oled mu päike ja oled kōik hea
Oled kōik see, mida igatsend ammu,
Ilma Sinuta ei tee mitte ühtegi sammu.
Vead
Kui mul on vead,
Ehk on need head,
Sa tead, et ma nean,
Ent minema pean,
Sest need polegi vead,
Vaid miski, mida edasi vean.
Lootus
See öö
on nii must.
See on nii pikk
ja see on nii must.
Tähed siravad mustuses,
nad on erkad ja heledad,
kollased ja nad säravad.
Kuid nende ümber on must,
on nii must,
on nii must,
nii jube must.
Ooo leek,
palun põle mu sees
ja näita mulle teed,
seal tähtede vees,
selle suure mustuse sees.
Sa põled, ma näen, et sa põled.
Põle veel, mu kallis, palun põle veel.
Põle kuumemalt kui viha
või hoopis kättemaksuiha.
Põle suuremalt kui kurbus
ja vaeslapse abitus.
Põle rohkem kui vale,
Põle põsel olevale pisarale.
Põle veel,
kallis leek mu sees,
palun põle veel
ja näita mulle teed
seal tähtede vees,
selle suure mustuse sees.
Vabadus
Ma tahan lennata vabana,
Miks tiivad mul kärbid Sa?
Ei lase mul Sa proovida,
ent ise ju ei oska ka
ja ununenud soov Sul lennata.
Nüüd vaata kuis vabaks saan,
Su ahelaist end vabastan!
Kui tahad Sa,
tule minuga,
õpetan su lendama,
kui nüüd vaid tahad,
kui julged proovida,
eksida,
kukkuda,
haiget saada,
nutta,
ent vaid nii õpid lendama.