Käisime laupäeval koos Härra Sõber Koer Villuga Laitses koerte mitteametlikul võistlusel käppi soojendamas. Meil oli küllaltki emotsionaalne päev, sest see oli meie esimene võistlus ja meeltesegaduses olime otsustanud osa võta kohe kolmes erinevas kategoorias, teadmata mis meid ees ootab. Mina osalesin Villuga algajate kuulekuse grupis, üle põlve match showl ja naabervallast sugulaste laps Laara koos Villuga Junior Händlerite kategoorias.

Villuga oleme Keila klubis Ipson läbinud kutsikakooli ja Saue koertekoolis Sõprus treener Mari juhendamisel “Mängides kuulekaks” koolituse, (mis oli väga äge koolitus). Igapäevaselt veedame Villuga kahekesi palju aega kodutalu õuel. Villu on ülimalt aktiivne, talle meeldib väga mängida, joosta, teisi taga ajada ja igapäevaselt tunneb natuke puudust toredatest mängukaaslastest. Villu on selles arengufaasis, et tal on teiste koerte juuresolekul raske, sest soov mängida on nii suur. Proff koertetreener ütleks, et ta on reaktiivne koer ja ma ise spekuleerin, et ta on hetkel paras pubekas (peatselt 10 kuune) ja sotsiaalne elu on talle tähtsam kui kõik muu.

Igatahes, seal võistlusel oli nii, et ta lihtsalt järjepidevalt haukus teiste peale, mul temaga väga kontakti ei õnnestunud saada, ükski harjutus meil välja ei tulnud, juustule ta ei reageerinud ja lõpuks läksime kuulekusharjutuste rajale nii, et mul pisarad silmis. Õnneks hetk enne rajale minekut saime mõned julgustavad sõnad ühelt toredalt naiselt, kes meie teele sattus. Nimede ütlemine ja esimene harjutus läksid üsna metsa, aga ülejäänud asjadega saime enam-vähem hakkama. Ja oh üllatust, saime esimese koha ning olime mõlemad väga õnnelikud. Ma igatahes tundsin üle pika aja siirast rõõmu, ehk isegi mitte karika, vaid kogu selle protsessi läbitegemise, mitte alla andmise ja selle eest veel tunnustuse saamise eest. Juhhei!

Match showl meil nii hästi ei läinud, saime viimase, 21. koha. Esimeses ringis, kus kohtunik kutsus meid kahekaupa koera näitama, siis seal otsustas Villu lihtsalt haukuda oma konkurendi pihta (ma väga loodan, et teine koer sai oma kindlate närvide eest lisapunktid). Kuna päev oli pikk olnud ja ülepõlve match show oli kõige viimane kategooria, siis Villu kõht oli juustust korralikult täis söödetud ja juustu peale, mis üldiselt on ta lemmik, ta enam üldse ei reageerinud. Seega otsustasin minna platsile maiuse asemel mänguasjaga. Nii me seal kepsutasime nagu koduõuel. Minu jaoks oli väike võit see, et vähemalt ta jooksis koos minuga ja mitte minema. Ma küll kahtlustan, et kohtunik päris sellist kepsutamist siiski ei soovinud näha. Ühtlasi oli Villu suur muside ja kallistuste andja, kohtunik küll natuke muigas Villu lähedusavalduste üle, aga ma kahtlustan, et stiilipunkte Villu selle käitumise eest siiski ei saanud.

Igatahes Laara oli väga tubli - läks haukuva ja mitte piisavalt treenitud Villuga rõõmsalt platsile. Meie ettevalmistus oli suht minimaalne - Laara proovis ühe korra Villu koduõuel temaga poolkaart joosta ja mõned korrad teda seisma panna. Ühe korra proovisime neid harjutusi teha ka sugulaste koerte juuresolekul. Pikki seismisi teiste koerte ja inimeste juuresolekul Villu ei olnud varem harjutanud. Hoolimata sellest, et platsil oli keeruline, siis imetlen Laara julgust lihtsalt minna ja proovida ning tema vaprust kogu asi läbi teha. Enne võistlust Laara rääkis, et huvitav, kas leiame ka uusi sõpru ja võib-olla see ongi tegelikult oluline.  

Paar inimest tahtsid Villuga pilti teha, üks küsis, kas ta on välismaalt pärit, kohtusime mõnede Villu sugulastega ning ka teiste toredate koerte ja nende omanikega.  

Igatahes olime Villuga mõlemad õhtuks emotsionaalselt täitsa läbi ja jäime kõmm magama. Nüüd tähistame seda, et kutsikakool ja mängides kuulekaks koolitus on läbitud, kodus algeliselt asjad toimivad, ent asju, mida õppida, on palju. Natuke nüüd puhkame ja siis mõtleme, mida edasi on tark teha. Oli tore päev, aitäh korraldajatele, võitjatele, kaotajatele, uutele sõpradele ja ka kõigile teistele!